Vaadake Jeesuse poole
Lugege 1. Timoteose 4:4-15
Aga labased kõned ja vananaistejutud lükka tagasi, harjuta end jumalakartuses! Sest kehalisest harjutamisest on vähe kasu, aga jumalakartus on kasulik kõigeks ning sellel on praeguse ja tulevase elu tõotus. (1. Timoteose 4:7-8)
Eesmärgi saavutamine valmistab rõõmu. Mitte kunagi ei ole hilja seda teekonda alustada.
Seitse aastat tagasi hakkasin tegelema meeskondliku jalgrattaspordiga ja sellest ajast peale olen läbinud arvukalt miile. Ma näen, kuidas see spordiala on seotud minu kui Jeesusesse Kristusesse uskuja eluga.
Kui ma sõidan ja maastikku naudin, tänan ma Jumalat tema imelise loomingu eest. Ma palvetan inimeste eest, keda tee peal kohtan. Aeg-ajalt oli mul tavaks palvetada, et jõuaksin oma võistkonna-kaaslastest ette – kuni sain aru, et selle asemel peaksin palvetama, et neilgi hästi läheks.
Ma olen õppinud sõidu ajal oma jõupingutusi kohandama – mõõtma rasketel tõusudel hoogu, mäest alla sõites vähendama kiirust, olema ettevaatlik, kui puutun kokku takistustega, jääma erksaks ja leplikuks, kaaslasi järele ootama ja eeldama, et ka teised ootavad mind järele.
Kõik selle protsessi sammud on andnud mulle tähtsaid vaimulikke õppetunde. Näiteks olen ma õppinud mitte kedagi põlastama, sest inimeste võimed on erinevad. Ma ei tohiks teiste inimeste ellu vahele segada, sest võin neile haiget teha või ise haiget saada. Konkreetses olukorras ei peaks ma alati juhtimist enda kätte võtma, vaid lubama võimekamal inimesel seda teha. Kui me seisame silmitsi mingi ülesandega, siis saame seda teha kogu südamest nagu Issandale. Kui seda teeme, siis Jumal juhib meid.
Kui ma sõidan ja maastikku naudin, tänan ma Jumalat tema imelise loomingu eest. Ma palvetan inimeste eest, keda tee peal kohtan. Aeg-ajalt oli mul tavaks palvetada, et jõuaksin oma võistkonna-kaaslastest ette – kuni sain aru, et selle asemel peaksin palvetama, et neilgi hästi läheks.
Ma olen õppinud sõidu ajal oma jõupingutusi kohandama – mõõtma rasketel tõusudel hoogu, mäest alla sõites vähendama kiirust, olema ettevaatlik, kui puutun kokku takistustega, jääma erksaks ja leplikuks, kaaslasi järele ootama ja eeldama, et ka teised ootavad mind järele.
Kõik selle protsessi sammud on andnud mulle tähtsaid vaimulikke õppetunde. Näiteks olen ma õppinud mitte kedagi põlastama, sest inimeste võimed on erinevad. Ma ei tohiks teiste inimeste ellu vahele segada, sest võin neile haiget teha või ise haiget saada. Konkreetses olukorras ei peaks ma alati juhtimist enda kätte võtma, vaid lubama võimekamal inimesel seda teha. Kui me seisame silmitsi mingi ülesandega, siis saame seda teha kogu südamest nagu Issandale. Kui seda teeme, siis Jumal juhib meid.
Jose Luis Calvachi Erazo (Cauca, Colombia)