Sõprade abiga

Kui ma ühel tööpäeval mööda kiriku eeskoda kõndisin, nägin ma noort ema, kes püüdis küljeust avada. Ta jala külge klammerdus kolmeaastane nuuksuv laps. Ema hoidis suure vaevaga käes piiblitunnimaterjale ja raamatuid ning mänguasju, millega pidada last tegevuses.

Lähemale tormates pakkusin talle ukse avamiseks, asjade ja lapse hoidmiseks abi. Tardunud näole ilmunud viisaka naeratusega püüdis ta oma õnnetut last sülle võtta ja vastas: “Ma saan hakkama. Aitäh.”

Naise hääletoon ja näoilme meenutasid mulle mind ennast mitte väga ammu tagasi. Kui heasoovlikud inimesed pakkusid mulle lahkelt abi, kui mu laps virises, siis keeldusin ma kangekaelselt. Kuigi nad ütlesid: “Ma tahan sind aidata,” kuulsin ma: “Sa ei saa oma kohustustega hakkama” või “Sa oled vilets lapsevanem.” Nüüd saan ma aru, et nad soovisid vaid head.

Tõde on, et me kõik vajame kaaskristlaste, sõprade, perekonna ja isegi head soovivate võõraste abi. Üle kõige vajame me Issanda abi oma igapäevaülesannetes, eriti siis, kui püüame täita oma kohustusi ja siiski leida aega Jumala jaoks.