Kihid

Kui ma talvel jalutama lähen, kannan ma mitut kihti riideid. Välja minnes on mul seljas raske mantel, kaelas sall ja käes soojad kindad. Kui mu keha soojeneb, kohendan ma oma riideid. Ma sõlmin salli lahti, siis võtan selle hoopis kaelast. Ma võtan kindad käest ja panen taskusse. Ma tõmban jopeluku lahti. Ma võtan mütsi peast. Ma olen valmistunud külmadeks hommikuteks, kuid mõttetu on kanda jalutamise ajal kõiki riideid käe otsas.

Ma kannan ka muid kihte – vaimulikke kihte. Ma olen usu sisse mähitud, armastusega polsterdatud ja loomingulisusega kaunistatud. Mind seob uhkus, sõlmib põlgus ning pitsitavad viha ja kadedus. Mõned neist kihtidest peaksid kaduma. Kui vaid oleks uhkusest välja libiseda sama lihtne kui kindaid käest võtta!

Vabanemine, mida ma täna oma kehalt üleliigseid riideid ära võttes tundsin, on nagu mu hinge vabanemine patust ja muudest igatsustest, mis maadligi suruvad. Mulle on juba antud luba heita need raskused kõrvale ja vabalt kõndida. Kristus Jeesus andis mulle selle vabaduse, kui ta mu eest suri. Mina olen see, kes ikka veel tassib inetuid koormaid. Ma pean olema valmis neid kihte kõrvaldama. Ma pean vabastama haaret ja neist lahti laskma. Ja ma tahan seda teha; ma tahan vabalt kõndida.