Otsides ja leides

Aeg-ajalt olen ma varahommikul meie väikelinna keskuses juba siis, kui on avatud ainult ajalehekiosk. Kioskist lahkuvad inimesed maldavad vaevalt oodata, millal nad välja saavad, vaid avavad lehe ja hakkavad midagi lugema. Mida nad tahavad leida? Kas nad vaatavad läbi surmakuulutusi või vastuseid eilsele raskele ristsõnale? On nad kirjutanud toimetajale kirja ja loodavad näha seda trükituna? Võib-olla vaatavad nad hoopis müügireklaame, seltskonnaklatði või börsihindu. Ma pole kunagi küsinud. Siiski olen ma palju kordi soovinud, et ilmutaksin iga päev piiblit uurides samasugust innukust, leidmaks vastuseid asjadele, mis mulle muret teevad.

Nii Vanas kui ka Uues Testamendis antakse meile ikka ja jälle nõu seda teha. Üheks näiteks on tänane 2. Timoteose kirjakoht. Jeesus rääkis oma kuulajaile, et pühakirjast leiavad nad temast tunnistuse ja käskis järgneda sinna, kuhu pühakiri juhatab (Johannese 5:39). Paulus ja Siilas kiitsid inimesi, kes iga päev pühakirja uurisid (Apostlite teod 17:11).

Mure või rõõmu, kimbatuse või selguse, tüdimuse või vaimustuse ajal olen leidnud, et Jumala sõna otsimine on toonud mulle igaks konkreetseks olukorraks õige sõnumi. Ma tahan innukalt otsida tema igapäevasõnumit minu jaoks.