Nüüd ma näen

Hommikuti näen ma sageli pimedat oma juhtkoeraga. Kui mees siseneb rongi, ootab koer, kuni peremees on istet võtnud ja läheb siis kõigi teelt kõrvale pingi alla. Kui rong lahkub peatusest, libistab koer end vaikselt pingi alt välja ja istub peremehe jalgade juurde. Kui rong aeglustab sõitu, hakkab koer peremeest ukse poole juhtima. Rongi raadio ei ole veel midagi teatanud ja miski nähtav ei viita, et nende peatus on lähedal, kuid koer teab eksimatult, missugune on ta peremehe peatus.

Jumal on meile andnud meeled ja palju rohkem aistimisvõimet, kui on sellel juhtkoeral. Sellegipoolest koperdame sageli pimedana läbi elu, imestades, mida tahab Jumal. Me laseme mööda Jumala antud võimalused näidata enda sees elavat Kristust. Me jätkame liikumist teistesse sihtpunktidesse, mida ei juhi Jumal, vaid me ise. Rohkem kui see mees loodab oma juhtkoerale, võime loota sellele, et Jumal juhib meid oma Püha Vaimu kaudu. Jumala sõna kuulamine võib tuua meid igapäevastesse keskkondadesse või kohta, mis on kaugel kõigest, mis on meile tuttav. Kui me järgneme Kristusele, siis teeb Jumal me pimedad kohad valgeks ja teeraja selgeks.