Õnnistused ja arm

Ma ei ole alati tundnud end mugavalt, kui pean teiste ees valju häälega palvetama. Arvasin, et palve on eraasi ja Jumal “täidab lüngad”, kui ei räägita sõnadega. Kui olime abikaasaga mõne aja eest puhkusel, siis hiljutine läbielamus meenutas mulle sõnadega lausutud palve väge. Ühel õhtul restoranis lauda oodates nägime abielupaari, kellega olime varem kohtunud. Kuna ka nemad ootasid lauda, siis võtsime hea meelega vastu nelja inimese laua, sest see vabanes enne kahe inimese laudu. Me rääkisime oma perekondadest ja tööst ning puudutasime ka vaimulikku elu, kui kelner Rocky tuli meile menüüd tutvustama. Mehe käitumisviis ja mõned sõnad andsid mulle märku, et ta on kristlane.

Kui Rocky naasis me tellimusi võtma, siis tundsin, et pean teda paluma, et ta tänaks meie toidu eest. Oma emotsioone välja näidates ütles Rocky, et kaheksa aasta jooksul, mis ta on siin töötanud, polnud mitte keegi palunud teda toidu eest tänada. Tema palve oli südamest tulev ja võimas. Kui Rocky magustoiduga tagasi tuli, ütles ta: “Nüüd on teie kord tänada.” Ma tegin seda. Tol õhtul, kui Püha Vaim andis tooni me osadusele, olime kõik viiekesi õnnistatud. Enam ma ei kahtle valjusti öeldud palve väes.