Vanad teemad

Kolmkümmend kolm abieluaastat on meid toonud teineteisele lähemale, kui olen pidanud võimalikuks, kuid hiljuti oli mul abikaasaga tõsine vaidlus, esimene paljude aastate jooksul. Ma esitasin küsimuse, mis minu arvates oli süütu. Ta reaktsioon – süüdistades mind üleolevas armulikkuses ja solvamises – üllatas mind. Ma solvusin. Ma ei olnud öelnud midagi, et niisugust reaktsiooni ära teenida. Ma muutusin järjest pahasemaks. Pinge tõusis, kui ta meenutas möödunud sündmusi, mis teda ikka veel vihale ajasid. Naise sõnad lõikasid sügavale, kui varasemate aastate kindlusetustunded minus pinnale kerkisid.

Hiljem koera jalutama viies mõtlesin selle üle, mis ta oli öelnud. Kas kümne aasta vanuste teemade ülestõstmine tähendas, et ta oli mind aastaid pidanud kohutavaks inimeseks? Tundus, et vaidlus ei vii meid mitte kusagile. Mis oli tema reaktsiooni taga? Naise sõnad solvasid mind sügavalt ja ma ei kavatsenudki andeks anda.

Pühakirja manitsused andeks anda on selged ja vastu-vaidlematud. Mitte andeks anda oleks tähendanud, et ma tahtsin talle haiget teha, sest tema oli mulle haiget teinud. Nii kaua kui ma keskendusin oma solvatud tunnetele, siis ükskõik, mis oli ta viha esile kutsunud, oleks jäänud lahendamata. Kui palju on Jumal mulle andeks andnud? Ma mõtlesin, et minagi ei peaks vähem oma naisele andeks andma. Ainult siis, kui ma olin valmis andeks andma, saaksime kindlaks teha ja lahendada tõelise põhjuse.