Minevikuvead

Kui ma olin teismeline, siis julgustasid mu vanemad mind minema kooli korvpallimeeskonda. Ma olin vaid keskpärane sportlane, kuid mu kasv võimaldas mul mängida ülikooli meeskonnas. Mu kõige mälestusväärsem mälestus on pärit korrast, kui ma viskasin valesse korvi ja vastasvõistkond sai punktid. Edaspidi tundsin iga kord piinlikkust, kui mul oli pall ja vastasmeeskond hüüdis, et ma peale viskaksin. Mu võistkonnakaaslased kaitsesid mind, aga ma tundsin ennast kogu kooliaasta jooksul häbimärgistatud selle pärast, et olin vastasvõistkonnale punktid toonud. Ma tundsin, et olin oma kooli häbistanud.

Kristlastena võime teha vigu, mis meie arvates võivad mõjuda halvasti Kristusele ja meie kogudusele. Teised tavaliselt unustavad me vead, kuid sageli ei suuda me iseendale andeks anda. Meil ei õnnestu tunnistada, et vigade tegemine on osa õppimisprotsessist. Kui me laseme minevikuvigadel oma tähelepanu hõivata, siis “kogume punkte” valele poolele. Vigade tegemine ei ole häbiasi. Risti tähendus on see, et Jumala armastuse tõttu on meil kättesaadav arm me vigade ja pattude üle. Kui me võtame vastu Jumala armu ja püüame jätkata, siis austame risti.