Eluring

Oli vaikse nädala neljapäev ja ma sõitsin tööle. Päev oli hall ja sobis mu emotsioonidega. Ma olin kurb, sest mu hea sõbranna oli suremas kümme aastat kestnud lümfisoontehaigusesse. Olin eelmisel õhtul ta abikaasaga rääkinud ja mees ütles, et surm on lähedal. Ma kuulasin autoraadiost laulu, mis rääkis taevast, ja olin liigutatud, mõeldes oma sõbrannale.

Tööle jõudes olid mul pisarad silmis. Ma ei teadnud, kuidas ma suudan selle päeva ilma nututa vastu pidada. Ma panin arvuti tööle, vaatasin, mida pean sel päeval tegema ja lugesin oma e-kirju. Teine sõbranna oli saatnud mulle oma vastsündinud lapselapse pildi.

Ma vaatasin ilusat ema rüpes istuvat lapsukest. Lapse silmad olid kinni ja tema olek väljendas rahulolu. Kujutasin ette oma sõbrannat – rahulikku, valudest vaba ja lõpuks kergendustundes – istumas Päästja embuses. Ma mõtisklesin eluringi üle: laps on sündinud ja alustab oma teekonda maa peal nagu teisedki ja väsinud rändurina valmistub ta sisenema Jumala aulisesse ligiolusse. Tundsin lohutust teadmisest, et mu sõbranna võetakse taevas vastu sama rõõmsalt nagu see väike tüdrukuke maa peal.