Hirmu vastumürk

Kui ma käisin viiendas klassis, olid Ameerika Ühendriigid Külmas sõjas. Tuumasõja oht Venemaaga oli tõeline ja enamik lapsi, keda ma tundsin, kartsid seda. Iganädalased õhurünnakuõppused koolis, sagedased turvasireenide kontrollid, pommivarjendite sildid – kõik see pani meid meeles pidama, et kohutav sõda võib iga hetk alata. Mu igaõhtune rituaal oli lausuda lastepalve, mis algab sõnadega: “Armas Jeesus, tee mind vagaks”. Kriisi ajal omandasid sõnad: “et ma rahulikult magaks” uue tähenduse. Järgmise kahe aasta jooksul läksin ma igal õhtul magama, mõeldes, et hommik võib mitte tulla. Veel enam, kui ma laususin ülejäänud palve, oli mu usk võimas vastumürk hirmule, mis mind täitis.

Nelikümmend aastat hiljem oleme uue kriisi keskel, milles kogu maailm tunneb hirmu. Kui me vaatame lootuse leidmiseks teiste inimeste poole, siis võib ebakindlus muutuda ärevuseks ja ahastuseks. Selle asemel aga tuleb keskenduda Jumala armastusele ja mõista, et hoolimata sellest, mis juhtub, oleme lõppude lõpuks Jumala hoole all. See turvatunne aitab meid minema tõrjuda “voodi all elavaid koletisi” – hirmu ja ärevust. Me võime meeles pidada seda, mida ma õppisin 40 aastat tagasi – Jumalaga rääkimine kannab meid läbi elu kõige kohutavamast ajast.