Jumala kätes
Lugege Jesaja 49:13-21
Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kui nad ka unustaksid, ei unusta mina sind mitte. Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse, su müürid on alati mu silme ees. (Jesaja 49:15-16)
Lapse saamine peaks olema rõõmus sündmus, kuid ma tundsin end rõhutult.
Mõne päeva jooksul peale lapse haiglast koju-toomist tundsin küündimatust, kahtlusi ja hirmu. Kas Jumal oli õnnistanud lapsega vale inimest? Ma tundsin, et ei saa lapsevanemana hakkama. Ma isegi ei tahtnud emaks olemise kohustust. Häbi, süütunne ja hämmastus olid nii tugevad, et ma mõtlesin enesetapule.
Lõpuks pärast nädalaid kestnud depressiooniga võitlemist otsisin ma abi Jumalalt. Sünnitusjärgne depressioon oli mu jaoks liiga raske. Kuid Jumala jaoks ei olnud see liiga raske, ta näitas üles kaastunnet ja andis mulle jõudu minna arsti juurde ja saada vajalikku abi. Veel tähtsam on see, et Jumal meenutas mulle, et ma ei ole ainult ema. Mu tütre elu oli juba märgitud Jumala peopesadesse. Ma võisin olla kindel, et olen õige inimene tema emaks.
Lõpuks pärast nädalaid kestnud depressiooniga võitlemist otsisin ma abi Jumalalt. Sünnitusjärgne depressioon oli mu jaoks liiga raske. Kuid Jumala jaoks ei olnud see liiga raske, ta näitas üles kaastunnet ja andis mulle jõudu minna arsti juurde ja saada vajalikku abi. Veel tähtsam on see, et Jumal meenutas mulle, et ma ei ole ainult ema. Mu tütre elu oli juba märgitud Jumala peopesadesse. Ma võisin olla kindel, et olen õige inimene tema emaks.
Renea S. Walkotten (Michigan, USA)