Armastus karbis

“Arva ära, mis selles karbis on, emme,” hüüdis mu tütar, tulles minu juurde ja raputades väikest südamekujulist karbikest, mille ma olin talle mängimiseks andnud. Ma arvasin, et väike münt. Ei. Sõrmus? Ei. “Selles karbis on armastus,” teatas ta.

Äkki äratas laps minus tõsist huvi. Missugune asi saab olla nelja-aastasele armastus? Tahtsin teada saada. Vandeseltslaslikult nõjatus ta mu vastu ja tõstis karbikaane. Selles oli mu abikaasa ja minu pilt. Ma neelatasin. Miks valis ta just selle asja ja nimetas seda armastuseks? Kas sellepärast, et ta meid armastab? Või sellepärast, et teab, et me teda armastame? Või sellepärast, et ta teab, et ema ja isa armastavad teineteist? Ma ei küsinud midagi. Lootsin, et kõik kolm varianti.

Mu lapse ettekujutus meist alandas mind. Lapsevanematena on meil tohutu suur vastutus olla selle eeskuju, mida Paulus tänases piiblisalmis kirjeldas, näidata lastele armastuse tähendust. Muidugi ei vasta mu mees ja mina nii vanemate kui ka abikaasadena täiuslikult sellele kirjeldusele. Mõnikord oleme uhked ja enesekesksed. Mõnikord “jätame meelde paha”. Ja sageli oleme kannatamatud. Sellegipoolest nägi tütar meis armastusepilti. Isegi kui me oleme olnud Jumala armastuse “halb peegeldus”, oleme siiski teinud midagi head.