Palju kaaslasi

Mu pühapäevakooliõpilased kasvasid suureks ja kolisid sageli mujale. Sellegipoolest puutun ma aastaid hiljem mõnega kokku. Kui ma kuulsin, et ühel endisel õpilasel on viimases staadiumis kasvaja, otsustasin ma teda külastada. “Bob,” alustasin ma, “mul on meeles esimene päev, kui sa tulid pühapäevakooli. Pärast tundi küsis keegi: ‘Mis sa täna teada said?’ Ja sa vastasid: “Ma sain teada, et Kristus suri mu eest.”

“Jah,” vastas Bob. “Ma saan ka nüüd seda öelda. Minu jaoks on Jeesus Kristus sama eile, täna ja igavesti.”

Bobi matus oli järelemõtlemisaeg. Aeg-ajalt olen mõelnud, et peaksin õpetajatööst loobuma. See on raske töö: tundide näitlikus-tamiseks lugemine, mõtisklemine ja materjalide koostamine nõuab aega ja energiat. Mõnikord ei näe ma selle tulemusi.

Bobi sõnad aga tõestasid mulle õpetamise väärtust ja aitasid meeles pidada, et ma ei olnud üksi oma igatsuses aidata tal vaimulikult kasvada. Aastate jooksul pärast seda, kui ta lahkus pühapäevakoolist, on ilmselt teisedki toitnud tema usku. Ma meenutasin Pauluse sõnu: “Mina istutasin, Apollos kastis, kuid Jumal laskis kasvada.” Kui oleme oma usuelus julguse kaotanud, siis aitab see meeles pidada, et meil on Jumalat teenides palju kaaslasi. Me oleme üksteisega seotud igavese usukogukonna kaudu.