Alati meiega

Palju aastaid tagasi, kui me perekonnas olid tõsised probleemid, hakkasin ma päevikusse Jumalale kirju kirjutama. Kui raske aeg möödus, kirjutasin ma üks-kaks kirja aastas. Nüüd vaatan ma tagasi oma päevikusse ja näen, et Jumal tegutses paljudes olukordades, milles tundus, et lahendused on võimatud.

Kui ma ei vaata tagasi eelmise nädala või kuu, vaid paljude aastate tagustele muredele, siis näen palju suuremat pilti sellest, kuidas Jumal me elus töötab. Jumal ei tegutse meie ajakava järgi; meie kalender ei ole Jumala kalender. Meie töö on jätkata palvetamist ja eelkõige endiselt uskuda.

Mõnikord on vastuste ootamine kõige ärevam aeg. Sündmused võivad meid niivõrd siduda, et kaotame lootuse. Veel hullem on aga siis, kui me kaotame usu ja lootuse Jumalasse. Oma murede keskel võime kaotada Jumala silmist isegi siis, kui me ei ole kunagi lahutatud Jumala armastusest.

Ma pean meeles pidama, et mul on vaja alati jätkata palvetamist ning omada usku ja loota meie elavale, armastavale taevasele Isale.