Aare kivide sees

Aeg-ajalt olen palvetanud, kuid pole saanud leiba, vaid midagi, mis tundus olevat kivi. See on vastuolus sellega, mida Jeesus ütles oma mäejutluses. Mu esialgne reaktsioon neil kordadel on nuriseda ja ette kujutada, et Jumal on olnud minuga karm. Sellegipoolest hakkasin mõistma, et kui Jumal on hea – ja seda ta ju ongi –, siis kividesse peidetud vastamata palves, ebaõiglases kriitikas ja täitumata unistustes peab olema midagi ilusat ja väärtuslikku.

Kui ma ühel päeval muuseumi läksin, sai see mulle veel selgemaks. Üks väljapanek koosnes kivimitest – kividest, mis näevad pealt välja harilikud, kuid seest on õõnsad ja ääristatud pimestavate kristallidega. Kõik kivid olid avatud, toomaks esile varjatud rikkuse kauni struktuuri.

Nüüd palun ma Jumalat, et kui ma arvan, et olen saanud kivi, siis aitaks ta mind vahet teha. Ma igatsen leida kivi sisse lukustatud ilu. Me vajame kannatlikust ja veendumust, et ükskõik, mida elu meile toob, Jumal on siiski hea. Isegi raskustes saab Jumal näidata meile midagi ilusat või väärtuslikku.