Trööst
Lugege Õpetussõnad 3:5-8
Sest kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme – me oleme Issanda päralt. (Rooma 14:8)
Õe surma järel tundsin sügavat kurbust. Me ei uskunud iial, et ta sureb kopsuvähki ja seda ainult viie kuu jooksul.
Öösel pärast õe surma ei saanud ma korralikult magada, sest mind vaevasid ta surmaeelsed hetked, eriti ta viimased elutunnid ja -minutid. Kui ma üles ärkasin, siis tundsin ennast nii väsinuna, et mu kael ja õlad valutasid. Siis meenus mulle, et ma ei olnud eelmisel päeval “Päevasõna” lugenud. Ma ei olnud kindel, kas peaksin seda nüüd tegema, kuid siis nägin mõtiskluse pealkirja: “Edasi”.
Kui me surnuaias õega hüvasti jätsime, siis ütles ta koguduse jutlustaja, et õde oli alati usus elanud ning me võiksime teda austada, jätkates elamist usus ja Kristuse armastuses. Edasi oli viimane sõna, mis ta ütles.
“Päevasõnas” leidsin ma Jumala vastuse õe surmast tingitud raskustele. “Looda Issanda peale kõigest südamest” (Õpetussõnad 3:5). “See on su ihule terviseks ja luudele-liikmetele kosutuseks” (Õpetussõnad 3:8). Pisarad voolasid, kuid need olid rahu- ja trööstipisarad.
Kui me surnuaias õega hüvasti jätsime, siis ütles ta koguduse jutlustaja, et õde oli alati usus elanud ning me võiksime teda austada, jätkates elamist usus ja Kristuse armastuses. Edasi oli viimane sõna, mis ta ütles.
“Päevasõnas” leidsin ma Jumala vastuse õe surmast tingitud raskustele. “Looda Issanda peale kõigest südamest” (Õpetussõnad 3:5). “See on su ihule terviseks ja luudele-liikmetele kosutuseks” (Õpetussõnad 3:8). Pisarad voolasid, kuid need olid rahu- ja trööstipisarad.
Margot Gonzalez Galindo (Coahuila, Mehhiko)