Pühakirja hällilaul

Ta nimi oli Gussie. Ta ei olnud kunagi autot juhtinud või luksuslikus majas elanud, kuid sellest hoolimata oli ta õnnelik. Ta kasvatas vaarikaid ja müüs hoidiseid inimestele, kes linnast tema juurde sõitsid. Ta oli mu vanaema. Kui ma olin väike, siis elasin ma maal vanaema juures ning nägin, kuidas Piibel, mida ta lugeda armastas, määras kindlaks ta väärtus-hinnangud ja veendumused. Kuigi lähim kirik oli liiga kaugel, et ta oleks saanud seal korrapäraselt käia, juhatas Issand mu vanaema elust läbi Pühakirja abil.

Gussie õpetas mulle, kui tähtis on tunda Jeesust. “Loe Piiblit,” ütles ta, “ja hoia Jumala Sõna oma südames.” Ta oli kõik Piiblis toodud nimed pähe õppinud ja pärast õhtupalvet uinutas ta mind, lugedes vaikselt ette piiblilugusid 1. Moosese raamatust Ilmutuseni. Ta nimetas seda “Pühakirja hällilauluks”. Kui vanaema ümises nimesid, vajusin ma rahulikku unne. Tema usu tugevus sellesse, mida Pühakiri õpetas, lõi ka minus kogu elu kestva nälja Jumala sõna hoidmise järele nii südames kui mõistuses. Ma õpin seda pähe, mõtlen sellele ja rakendan oma argielus.