Pöördepunkt

Ma kartsin minna tegema analüüse, mis arst oli mulle määranud. Olin harjunud ütlema: “Ma ei armasta süste ja ma ei jää ka haigeks.” Nüüd aga tuli mul mõlemaga toime tulla.

Kuigi ma olin oma koguduses aktiivne liige, varjas usin teenimine mu ükskõikset, enesekindlat suhtumist Jumalasse. Äkki tõid asjaolud esile mu sügava siira vajaduse tõelise taastatud osaduse järele Jumalaga.

Kui ma seisin arstikabineti ukse taga, siis tundus paremale poole, otse patoloogiaosakonda minek võimatu, kuid vasakule väljapääsu poole minek oleks tähendanud ainult ajutist kergendust. Mul ei olnud pääsu. Ma hüüdsin abitult Jumala poole ja tema andis mulle väge minna protseduure tegema. Jumal ei mõistnud mind hukka mu tühja teenimise ja uhkuse pärast. Jumal oli kogu aeg minuga.

See päev tähistas mu hea tervise lõppu ja uue sügava osaduse algust Jumalaga. Kui ma seisin silmitsi oma elu kõige raskemate olukordadega, siis avas Jumal oma aarded ja kallas välja tohutul hulgal andestust, rahu, rõõmu, ustavust ja armastust, mis osutusid tõelisteks.