Issand, kes tervendab

Ma lugesin “Päevasõnast” lugu, milles tsiteeriti endist USA presidenti Adamsit. Räägitakse, et oma elupäevade lõpus olevat ta öelnud: “See vana üürimaja, milles ma elan, võib kokku vajuda, kuid John Quincy Adams, mu härra, tunneb end üsna hästi.” Lugu jätkus sellega, et neil, kes tunnevad Jumalat, “on ees jumalik elu, mis trotsib bioloogiat.” Kas pole hämmastav, et lootusesõnad tulevad meie teele just siis, kui neid kõige rohkem vajame! Kui ma neid sõnu lugesin, olin parajasti operatsioonist taastumas. Kui ma toibusin, meenutas Jumal mulle neid paljusid kordi, kui ma olin terveks saanud ja mu palvetele oli vastatud. Näiteks lapsepõlvest peale kannatasin ma tõsise depressiooni käes, mille tulemuseks oli kaks enesetapukatset. Olles kümneid aastaid palunud, et Jumal aitaks mind, tundsin ma ennast samuti nagu lesknaine Luuka evangeeliumis ja Jaakob meie 1. Moosese raamatu loos. Sellegi-poolest jätkasin palvetamist ja uskumist. Ma ei jätnud enne järele, kui Jumal õnnistas mind. Jumal vabastas mind lõpuks hävitavatest lootusetusetunnetest ja neid sõnu kasutades, mida ma lugesin, pani minusse võime valida elu.

Jumal hüvitas mu püsivat usku. Nüüd ma näen, kuidas katsu-mused on vorminud mind just selliseks, nagu ma praegu olen, samal ajal andes lootust, missuguseks ma Jumala armu kaudu muutun.