Mina usun

Vana George oli vintske ja iseseisev mees ning ta oli selle üle uhke. Ta kandis oma trotsi nagu oma hämmastavalt halli juuksetukka, mida ta laubalt tagasi kammis. Me armastasime mõlemad pesapalli, eriti siis, kui seda mängisid kogenud endise aja mängijad. Ma käisin kirikus koos ta naise Dellaga, kes lausa anus mind, et ma räägiksin George’iga tema hingest. Sel ainsal korral, kui ma jututeema üles võtsin, täitis pimendatud tuba vaikus, kuigi raadiost kanti üle jalgpallimatði ja ta sigaret kumas pimeduses. Sellepärast jäime vana George’iga lihtsalt sõpradeks ja ma palvetasin ta eest.

Järgmisel suvel vaatasime superliiga mängu ta haiglapalatis televiisorist. George’i kahjustatud kopsudest tulid rasked köha-hood. Ootamatult tõstis ta ühe põlve teise peale ja küsis: “Kas see, mis sa mulle Jeesusest oled rääkinud, on tõsi?”

“Jah, George,” ütlesin ma, “absoluutne, vastuvaieldamatu tõde.” Ja ta südamest tõusid need kaks lihtsat sõna: “Ma usun.” Mõni päev hiljem lahkus ta igavikku. Kui ma nüüd igal aastal vaatan superliiga mänge, siis meenutan oma pesapalli vaadanud sõpra, kes alles elu lõpupäevil usule tuli.