Vaikne viha

Ma pole ennast kunagi vihaseks inimeseks pidanud. Olen alati olnud vaikne ja reserveeritud, kuni sain traagilise teate, nimelt oli mu onupoeg maha lastud. Kuigi me olime peaaegu ühevanused, olid meie lapsepõlv ja täiskasvanuiga täiesti erinevad. Mu viha ei olnud suunatud teiste, vaid onupoja vastu. “Kuidas ta võis ennast niimoodi ohtu seada? Miks ta tegi selliseid valikuid, mille tulemuseks olid tormiline elu ja surm?”

Viha, mida ma tundsin, ei olnud kellelegi nähtav; ma hoidsin seda enese sees, kuid tundsin, et olen valmis plahvatama. Ainult visa palvetamise ja Jumala sõna lugemise kaudu suutsin ma vabastada oma viha Jumala kätte. Aja jooksul asendus viha heade mälestustega onupojast – näiteks oli ta hea joonistaja ja armastas ka tantsida.

Sellest aastatetagusest kaotusest peale meie perekonnas olen mõelnud, kui palju kordi on Jumal olnud mu peale vihane minu ebamõistlike ja patuste valikute pärast. Kui tihti pidi Jumal mu sõnakuulmatuse pärast viha tagasi hoidma? Jumal kutsub meid palvetama, paluma juhtimist valikutes, mida me iga päev teeme.