“Õige” palve
Lugege Matteuse 6:9-13
Me ju ei tea, kuidas palvetada nõnda, nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega. (Rooma 8:26)
Mu ema on juba peaaegu kaks nädalat olnud haigla intensiivravi osakonnas. Mitu tõsist südameprobleemi takistasid teda operatsioonist paranemast.
Mu tark, lõbus ema ei saanud rääkida. Raske oli teda nii väga armastada ja näha sellises viletsas olukorras.
Ma palvetasin ema eest. Ühel ööl ei saanud ma magada. Ma ei suutnud otsustada, kas paluda Jumalat, et ta laseks emal elada, teades, et ema ei tahaks sellisena edasi elada, või paluda, et Jumal laseks tal surra. Olin agoonias, püüdes meeleheitlikult paluda Jumalalt “õiget” lahendust. Kui ma niimoodi mõtetes visklesin, hakkas mind vaevama vaikne väljend: “Sinu tahtmine sündigu”. Tundus, et see muutus järjest valjemaks, kuni ma kuulasin. Siis sain aru, et ma ei pea mõtlema nii kõvasti sellele, kuidas palvetada. Ma usun, et Püha Vaim juhtis mind Meie Isa palve juurde aitamaks mind aduda tõde, et ükskõik, kuidas ma ka palvetan, on mu ema Jumala hoole all. Minu osa oli vaid uskuda.
Ma palvetasin ema eest. Ühel ööl ei saanud ma magada. Ma ei suutnud otsustada, kas paluda Jumalat, et ta laseks emal elada, teades, et ema ei tahaks sellisena edasi elada, või paluda, et Jumal laseks tal surra. Olin agoonias, püüdes meeleheitlikult paluda Jumalalt “õiget” lahendust. Kui ma niimoodi mõtetes visklesin, hakkas mind vaevama vaikne väljend: “Sinu tahtmine sündigu”. Tundus, et see muutus järjest valjemaks, kuni ma kuulasin. Siis sain aru, et ma ei pea mõtlema nii kõvasti sellele, kuidas palvetada. Ma usun, et Püha Vaim juhtis mind Meie Isa palve juurde aitamaks mind aduda tõde, et ükskõik, kuidas ma ka palvetan, on mu ema Jumala hoole all. Minu osa oli vaid uskuda.
Sherrie Ann Rice (Michigan, USA)