Lõplik hüvastijätt
Lugege 2. Kuningate 2:1-12
Kui me oleme aga surnud koos Kristusega, siis usume, et me ka elame koos temaga, teades, et Kristus, olles üles äratatud surnuist, enam kunagi ei sure; surm ei valitse teda enam. (Rooma 6:8-9)
“Kas me oleme kunagi valmistunud oma lähedase surmaks?” mõtlesin ma, kui mu isa surm oli lähedal.
Kui ma vaatasin, kuidas ta oli kustumas, tema kõhna kogu, oli mul raskusi sõnade leidmisega. Kuidas ma saaksin talle öelda, kui palju ta mulle tähendas? Ma sulgesin silmad, lootes mõelda millelegi, mida talle lohutuseks öelda. Selle asemel täitusid mu mõtted heade minevikumälestustega. Ma naeratasin, avasin silmad ja hakkasin isale rääkima, miks ta on olnud mulle eriline. Mõne loo peale isa naeratas, siis isegi naeris. Hetkeks klammerdusime oleviku nõrkusest hoolimata mineviku heade asjade külge.
Rõõm meie lähedaste elust on Jumala eriline and. Jumal lasi Eliisal koos Eelijaga jalutada ja temaga rääkida, kuni tulised vankrid ja hobused nad lahutasid (2. Kuningate 2:1-13). Lõplik hüvastijätt on valus, aga kõik, kes surevad Kristuses, on vaid ajutiselt oma lähedastest lahutatud. Me elame, sest Kristus elab.
Rõõm meie lähedaste elust on Jumala eriline and. Jumal lasi Eliisal koos Eelijaga jalutada ja temaga rääkida, kuni tulised vankrid ja hobused nad lahutasid (2. Kuningate 2:1-13). Lõplik hüvastijätt on valus, aga kõik, kes surevad Kristuses, on vaid ajutiselt oma lähedastest lahutatud. Me elame, sest Kristus elab.
Lessie Harvey (Maryland, USA)