Kõrvale pöördudes
Lugege Markuse 6:30-32
Ja Jeesus ütles neile: “Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut.” (Markuse 6:31)
Glastonbury kloostris ringi kõndides võisin ma küll näha, kuid peaaegu ei kuulnudki väljaspool kloostrit mööda peatänavat sõitvaid autosid.
Mind ümbritses sajandite pikkune Jumala teenimise rahu, mis pühkis täielikult minema rõhuva raskuse, mida olin tundnud mõni minut tagasi, möödudes kauplusest, kus olid välja pandud igasugused okultismiga seotud kaubad. Kloostri rahus ja ilus tundus mulle, nagu oleksin astunud teise maailma.
Mu mõtted keskendusid Jeesuse kutsele apostlitele, keda ümbritses Jeesuse tähelepanu püüdev rahvahulk. Jeesus mõistis apostlite muret; nad olid näljased, väsinud ja tahtsid temaga oma hiljutistest üleelamustest rääkida. Hingetõmbus kestis ainult nii kaua, kui nad olid paadis, kuid sellest piisas. Nad suutsid jälle rahvahulgaga toime tulla.
Issand teab, mida me igal ajahetkel tunneme ja vajame ning annab meile toibumiseks erilised hetked. Alati ei ole võimalik minna mõnda vaiksesse kohta. Kuid ükskõik, kus me ka oleme, kui me pöörame oma tähelepanu Kristuse kohalolusse meie sees, siis leiame rahu.
Mu mõtted keskendusid Jeesuse kutsele apostlitele, keda ümbritses Jeesuse tähelepanu püüdev rahvahulk. Jeesus mõistis apostlite muret; nad olid näljased, väsinud ja tahtsid temaga oma hiljutistest üleelamustest rääkida. Hingetõmbus kestis ainult nii kaua, kui nad olid paadis, kuid sellest piisas. Nad suutsid jälle rahvahulgaga toime tulla.
Issand teab, mida me igal ajahetkel tunneme ja vajame ning annab meile toibumiseks erilised hetked. Alati ei ole võimalik minna mõnda vaiksesse kohta. Kuid ükskõik, kus me ka oleme, kui me pöörame oma tähelepanu Kristuse kohalolusse meie sees, siis leiame rahu.
Hazel V. Thompson (Somerset, Inglismaa)