Kindel valem

Ma olen asetanud oma lastehalvatusest tingitud halvatuse Jumala tugevatesse kätesse ja elan oma elu ratastoolis. Selline elu on õnnistatud ettevõtmine. Kui mõnikord hiilib ligi mu “Miks mina?” hoiak ja ma mõtlen, miks mulle tundub, et teiste elu on muredest vaba, siis meenutan endale, et väljanägemisest hoolimata ei tarvitse see nii olla. See, et inimesel on hea töökoht, raha, kuulsus või ilu, ei kõrvalda probleeme ega garanteeri rõõmu.

Sellega toimetulekuks, mis elu toob, on mul kindel valem. Kuna Pühakiri räägib mulle, et Jumal elab meie ülistuses (Laul 22:4), siis ülistan ma rasketes olukordades Jumalat. Seda tehes olen ma õnnistatud. Jumal muutub mu nägemuseks ja väeks, Jumal täitab mind rõõmu, isegi naeruga. Jumal laseb mind palvete ja tunnistuse kaudu teisi teenida.

Meil on valik, kas elada viha ja kibeduse pimeduses või kohas, mis on täidetud Jumala armastuse ja õnnistuste valgusega. Kui me valime Jumala ülistamise, siis leiame rõõmu.