Vabalt annetades

Hiljuti aitasin ma oma kirikus ohvrit koguda. Korvi ühest reast teise edasi andes märkasin, et täiskasvanud panid oma raha korvi peaaegu mehhaaniliselt, lapsed olid aga väga innukad. Üks poiss kukkus peaaegu pingilt maha, kui ta püüdis sirutada oma lühikest käekest, et kokkusurutud rahatähte kiiresti möödaliikuvasse korvi panna. Ma hakkasin mõtlema oma suhtumisse rahaannetamisesse. Kas ma olen nii mures oma rahaasjade pärast, et annetuse tegemisega seotud rõõm, ükskõik, kui suur see ongi, puudub peaaegu täielikult? Kas ma rõõmustan võimaluse üle panna oma raha korvi sisse või teen seda mehhaaniliselt? Kas see on rõõmus ohver või kindlaksmääratud kohustus? Kas ma võrdsustan andmise Jumala ülistamisega?

Kui me mõtleme Jumalale andmisele, siis mõtleme liiga sageli millelegi valulikule ja raskele. Kuid isegi kõige väiksem annetus kogukonnale on põhjus rõõmustada. Jumal on andnud meile palju ande, kaasa arvatud raha. Võimalus kasutada neid headeks tegudeks on õnnistuseks.

Ma tahan meeles pidada, et pean ülistama Jumalat iga kord, kui annan talle oma aega, energiat või raha, ning tunda vabalt andmise eesõigusest lapselikku rõõmu.