Kuldsed päevad

Kui ma septembrihommikuti koduuksest välja astun, tunnen õhus meeldivat jahedust. See räägib, et varsti on ees muutus, meenutades mulle, et peagi saabub üks mu lemmikaastaaegadest. See on ilus aastaaeg, kui puulehed omandavad enne maha langemist sooja, kuldse varjundi; õhtud on jahedad ja hommikud karged; öisest õhust hakkab läbi imbuma põlevate lõkete lõhna. See aastaaeg peegeldab igati Jumala loodu ilu. Kuid see meenutab ka mulle mu enda vaimulikku elu, neid kordi, kui asjad kaovad ja ootavad uut.

Sügis meenutab meile, et kõik elav peab läbi tegema mingisuguse muutuse. Mitte miski elav ei jää täielikult samaks.

Kui me õpime vastu võtma oma kasvamiseks vajalikke muutusi sama meelsasti, nagu me tervitame mõne aastaajaga saabuvat jahedust, siis muutume tõeliselt elavaks ja elujõuliseks. Selle asemel, et teistsuguse ees hirmu tunda, tundes, et see muutus võib meile kahju tuua, saame usaldada, et meie sees elav Jumala Vaimu vägi toob kaasa selle, mida me vajame, et vabaks saada.