Ma rõõmustan ka ilma õnnistuseta

Poisikesepõlves imetlesin ma meie perekonna viljapuid. Mõne sammu kaugusel mu toaaknast seisis viigipuu, mis kandis palju aastaid head saaki. Mulle meeldis korjata küpseid viigimarju, lõigata need pooleks ning süüa magusat vilja piima ja müsliga. Jumal õnnistas me peret värskete viigimarjadega nii rikkalikult, et me isegi ei suutnud neid kõiki ära süüa.

Pärast hilist külmalainet ühel aastal ei kandnud puu enam vilja. Tundsin puudust rõõmust, mida ma viigimarjade korjamisest ja söömisest sain. Oma lapsemõistuses nägin seda nii, nagu oleks Jumal meilt võtnud õnnistuse ja mul oli raske tänada Jumalat ka muude asjade eest, kui me viigipuu seisis tühjana.

Habakuk kirjutas palju suurematest raskustest kui tühjad viigipuud, kuid see sõnum meenutab meile, et võime alati Jumalast, oma Päästjast rõõmu tunda. Kui ma nüüd näen viljapuud, siis meenutab see mulle, et ma võin rõõmustada Issandas isegi siis, kui puu ei kanna vilja. Mu rõõm ei sõltu õnnistustest mu elus, vaid Jumala muutumatust armastusest.