Mis on minu pärand?

Laupäevahommikuti lähen ma, kohvitass käes, elutuppa hommikulehte lugema. Mu naine ja lapsed alles magavad ning ma saan nautida vaikset üksindust. Ma teen alati järelhüüete juures pausi. Ma ei otsi hirmuga, kas keegi tuttavatest on surnud; ma tunnen lihtsalt huvi sõnade vastu, mis inimelu kokku võtavad. Ma imetlen mõne lahkunu jäetud suurte tegude või tugevate suhete pärandit ja kurvastan nende pärast, kelle järelehüüded tunduvad viitavat vähestele lähedastele suhetele.

2. Kuningate raamatu järelehüüded panevad mind mõtisklema mu enda elule. Missuguse märgi jätan ma inimestele, kelle Jumal on mu ellu toonud? Ma mõtlen mõjule, mis mul on oma perele, kaastöölistele, sõpradele ja isegi sellistele tuttavatele nagu toidupoe müüja. Ükskõik, kas ma seda mõistan või mitte, mõjutan ma igal ärkveloleku hetkel enda ümber olevaid inimesi. Kas see, et inimesed mind tunnevad, teeb nad paremaks? Kas ma julgustasin kedagi vaimulikult kasvama? Missugune oleks kiri minu hauakivil?

Mu kainestav ajaviide raputab mind välja ükskõiksusest ja meenutab mulle mu suurimat kutset – teenida iga päev elavat Jumalat. Selle järgi saame püstitada oma eesmärgid ja selle, kuidas oma aega veeta. Me ehitame iga päev oma pärandit.