Ebatõenäoline sõnumitooja

Mu mehevanemate kodus valitses masendav meeleolu. Äial oli kasvaja viimane staadium. Kui ma tema voodi juurde läksin, siis märkasin, kui kahvatuks ja kõhnaks oli ta nahk muutunud. “Kas ma saaksin sulle midagi tuua?” küsisin, kui äi lõpuks silmad avas.

Ta palus ploomimahla, sest see oli ainus asi, mida ta sai süüa. Kui ma mahla ta suu juures hoidsin, rüüpas ta seda väikeste, ettevaatlike lonksudega. Iga lonksu järel pomises ta vaikselt: “Küll on hea. Aitäh.”

Äia otsaesist paitades tulid mulle pisarad silma. Ma adusin, et sel hetkel polnud midagi tähtsamat kui teda teenida ja ta olemine mugavaks teha. Siis turgatas mulle pähe midagi muud. Kuigi ma andsin oma äiale hoolitsuse ja armastuse sõnumi, on Kristus andnud mulle suurema sõnumi: “Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.” Ma teenisin oma äia ja seda tehes teenisin ma Kristust. Tolle päeva sõnumi tõttu ei vaata ma enam teiste teenimisele kui kohustusele, vaid näen selles eesõigust.