Tundmatud teed

Pärast mu isa surma jäi mu ema raskesti haigeks. Kolm korda nädalas sai ta neeruravi. Aja jooksul ilmnesid veel teisedki rasked haigused ja ta tervis muutus väga halvaks. Viis aastat hiljem suri mu ema pärast pikka võitlust vähki.

Selle aja jooksul tundsin huvi, mis oli ta jõuallikaks. Mulle tundus, et ta ei tundnud huvi mu tunnistuse vastu ja minu arvates ei olnud ta Jumala laps. Mõni kuu enne surma palvetas ta koos minuga ja võttis Jeesuse vastu oma Päästjaks. Ma ei teadnud, mis oli enne seda perioodi tema mõtetes ja südames, kuid olin tänulik, et sain olla tunnistajaks, kuidas ta viimasel minutil usule tuli.

Hiljem avastasin ma ta asjade hulgast paberilehele kirjutatud sõnad: Raske ja hirmuäratav on üksinda sellele viimasele teekonnale asuda. Ma võitlen tõusude ja mõõnadega. Ma olen kadunud ja virgun taas. Kuid ma olen alati koos Sinuga – tänu Sulle, Issand!

Siis adusin ma, et Jumal oli ta juba selleks viimaseks ja kõige tähtsamaks eluvõitluseks ette valmistanud isegi siis, kui see ei olnud mulle ilmne. Taas olin veendunud, et Jumala teed on meie jaoks tõepoolest tundmatud.