Milleks palvetada?

Hiljuti oli jutluse pealkirjaks "Miks me palvetame?" Lühivastus, mille pastor sellele andis, oli, et me palvetame selleks, et ennast muuta, sest Jumalat ei saa miski muuta. Kuulates vaatasin ma pühakojas ringi. Minu kõrval istuv naine oli kogenud peaaegu täielikku elumuutust, kui ta poeg sai autoavariis surma ja tütar raskelt vigastada. Minu selja taga istuv ja veel üks veidi eemal istuv naine võitlesid kasvajaga. Teised aga püüdsid toime tulla südamehaiguse, suhkruhaiguse, purunenud perekonnasuhetega, kuid see muudab meid – nii individuaalselt kui ka kogudusena, Kristuse ihuna – vormides meid selliseks, nagu tahab Jumal ja karastades meid, et suudaksime elukatsumustele vastata.

Pärast teenistust meenus mulle üks asi, mida olin varem lugenud: Kui me kõhkleme oma pühendumises ja vastuses Jumalale, jääb Jumal meile siiski igavesti ustavaks, armastavaks ja tõeliseks, otsides parimat meie jaoks. Kui meie kavatsuseks võib olla muuta Jumala arvamust millegi kohta või veenda Jumalat tegema midagi meie või meie lähedaste jaoks, siis teeb Püha Vaim eestpalvet. Ja isegi siis, kui me teeme oma palvesoovid teatavaks ja pakume kiitust, muudab Jumal meid.