Jumala aule aplodeerides
Lugege Laul 19
Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd. (Laul 19:2)
Virginia mägedes laagris olles sõitsime oma perega kaljupaljandikule päikeseloojangut vaatama. Meiega liitus veel umbes kümme matkajat ning me kõik olime täis ootust.
Rahva hulgas valitses vaikus, kui kaunis oranþ pall kadus pikkamööda kaugete uduste mäeahelike taha. Kui viimane nähtav päikesevalgus kadus silmist ning puhkesid kuldsed ja oranþid kiired, hakkasime spontaanselt aplodeerima.
Otsekohe mõistsin, et me aplodeerime Jumala hiilguse märgile! Sellest vaatepildist liigutatuna mõtlesin sellele, kui sageli me peame loomulikuks Jumala imelist loodut, mis meid ümbritseb. Kogu loodu peegeldab Jumala au – alates kõige väiksemast putukast kuni lõpmatule arvule tähtedele taevas. Meil on vaid vaja oma silmad avada. Need on Jumala annid, mida saame nautida. Vastutasuks on meil kohustus ära tunda ja hinnata kõike seda, mida Jumal on meile andnud.
Otsekohe mõistsin, et me aplodeerime Jumala hiilguse märgile! Sellest vaatepildist liigutatuna mõtlesin sellele, kui sageli me peame loomulikuks Jumala imelist loodut, mis meid ümbritseb. Kogu loodu peegeldab Jumala au – alates kõige väiksemast putukast kuni lõpmatule arvule tähtedele taevas. Meil on vaid vaja oma silmad avada. Need on Jumala annid, mida saame nautida. Vastutasuks on meil kohustus ära tunda ja hinnata kõike seda, mida Jumal on meile andnud.
Ann Milstead (Virginia, USA)