Valmistuge abistama

Juba mitu päeva järjest olin ma mööda sõitnud tänavanurgal seisvast kodutust. Ma tundsin end ebamugavalt. Kui ma pidin tänavanurgal peatuma, siis vahetasin mitu kvartalit varem sõidurida. Päevad möödusid ja ma hakkasin mõtlema, et võiksin talle anda vähemalt mõne puuvilja või pudelitäie vett, kuid mul ei olnud kumbagi kaasas.

Eile lõunavaheajal kogunesin koos sõpradega, et lugeda selle päeva sõnumit. Me vastasime küsimusele: "Mida oled sa hiljuti teinud, et näidata Kristuse armastust kellelegi, kes ei saa seda sulle mitte kunagi tasuda?" Mulle meenus otsekohe kodutu mees. Ma ei olnud reageerinud kristliku armastusega – ma ei olnud selleks valmistunud. Rühmakaaslaste juuresolekul lubasin, et olen järgmisel päeval selleks valmis.

Ma panin väikesesse pakikesse õuna, veidi juustu, ðokolaadi-tahvli ja veepudeli. Tööle sõites ootasin, millal ma jõuan tänava-nurgale ja näen uuesti seda meest, sest ma tõepoolest tahtsin talle süüa anda. Teda aga polnudki seal. Tundsin kurbust, et jäin ilma võimalusest teenida Kristust. Nüüd on mul alati veidi toitu kaasas, mida ma saan anda tänaval kerjajatele. Ma tahan kohtuda Kristusega.