Rõõmustage!

Mu isa armastas muusikat, kuid ma ei kuulnud teda kunagi laulmas. Kui ta oli alles väike, siis seisis ta laulmise ajal koos klassikaaslastega rivis. Isa rääkis mulle, et õpetaja kõndis rivi taga, koputades vastu mõne lapse pead. Kui ta mu isa juurde jõudis, siis avastas isa, mida õpetaja tegi. Ta tundis koputust ja kuulis, kuidas õpetaja ütles: "Ära laula!" Isa laulis valesti ja teda õpetati laulu mitte rikkuma. Ta ei laulnud enam kunagi mitte ühtki nooti. Muusika, mida ta armastas, jäi tema sisse, sest see ei olnud piisavalt hea, et seda teistega jagada.

Mida tahab Jumal nendelt meie hulgast, kes laulavad valesti? Ma mäletan üht naist, kes laulis kümneid aastaid meie kirikukooris, kuid kelle halvenev tervis oli muutnud ta imeilusa hääle selliseks, et seda ei saanud enam nautida. Kõik ta koorikaaslased käisid sellegipoolest peale, et ta laulaks koos nendega nii kaua, kui suudab. Nad ei laulnud kuulajate lõbustamiseks; nad laulsid, et väljendada oma pühendumist armastavale Jumalale.

Me ei ole väärt seda armastust, mida Jumal meile kingib, ja ei saa seda ära teenida, ükskõik, kuidas me ka püüame. Meie elu nagu häälgi ei ulatu kunagi täiuslikkuseni. Kuid Jumal tahab sellegi-poolest, et me laulaksime, elaksime nii hästi, kui oskame, teades, et Jumal tunnustab kõiki meie jõupingutusi!