Jumala laiendatud perekond

Surnuaias oli kolm kraadi külma. Viimaseks hüvastijätuks kogunes umbes kümmekond pereliiget ja sõpra, kes püüdsid nina mantlihõlma sisse peita. Sallid ja mütsid olid tõmmatud kokku katmaks keha jäise tuule eest. Kõik seisid omaette, kõik püüdsid sooja säilitada. Tundus, et nad olid vaevalt teistest teadlikud. Ma julgustasin neid seisma üksteisele lähemale, olemaks varjuks hammustava külma eest.

Hiljem mõtlesin ma meie kimbatusele tollel külmal õhtupoolikul. Siis meenutasin rühmi, millesse ma olen aastate jooksul kuulunud. Mõni tundus nii kinnine, et selles polnud ruumi võõrale. Külalisena olen olnud see, kes seisis külma käes. See paneb mind mõtlema oma kogudusele. Kuidas saan ma minna välja nende teiste juurde ja võtta nad vastu nendest hoolivate inimeste ringi? Kuidas saame me vastu võtta neid, kes tulevad jagama kiriku, Kristuse ihu elu? Ja veel tähtsam, kuidas me saame Jumala perekonna lapsena välja minna ja võõrast tervitada?

Mõnikord on mulle vastumeelne minna välja ja teisi tervitada. Siis aga adun, et sellega soojendatakse ka mind, ja ma leian koha selles laiendatud perekonnas, mida me nimetame koguduseks.