Täiuslik armastus

Mõni aeg tagasi nägin ma televiisoris intervjuud 83-aastase naisega. Naiselt päriti tema pika ja huvitava elu kohta poliitikuna ja samuti ta eraelu kohta. Vastused olid intelligentsed ja selged. Lõpuks küsis intervjueerija tema usu kohta. Naine jäi hetkeks vait. Siis ütles ta: “Mu usk on mu isiksuse elav osa. See on mu karjasekepp.” Ta jätkas: “Ma kasvasin üles range isa juures, kes oli vanamoeline kalvinist ja pidas kõike patuks. Kuid nüüd tunnen ma Jumalat teisiti. Jumal ei ole karistav Jumal, vaid täis armastust ja õiglust.”

Naise sõnad panid mind mõtlema mu enda usule. Ma võin öelda, et mu usk annab mulle lootust. Ilma usuta ei ole lootust. Usk annab mulle enesekindlust isegi siis, kui mul on aeg-ajalt kõhklused. Mul ei ole kahtlusi Jumala või Piibli, vaid iseenda kohta. Kas ma olen küllalt hea? Kas ma olen väärt Jumala armastust? Siin meenutan ma endale intervjuu sõnu ja adun, et mul ei ole vaja Jumala armastust ära teenida. Jumala armu valguses oleme me kõik omaks võetud. Jumala armastus embab ja tervitab meid.