Käies alandlikult

Kui ma olin noorem, siis olin ma eeskujulik laps selles, kuidas läheneda paastuajale. Ma andsin kõigile teada: “Teate, sõbrad ja pereliikmed, mulle palun magustoitu mitte pakkuda. Ma paastun, ma loobun millestki Jumala heaks.” Mõtlesin, et seda tehes muudab Jumal mind täiuslikuks kristlaseks. Hiljem Piiblit uurides, palvetades ja Jumalaga paremat osadust igatsedes avastasin, et paastumine paastuajal ei ole minu jaoks. See ettevalmistusaeg on Jeesuse armastuse meenutus, kes andis end meie päästmiseks.

Kui ma usus küpsesin, siis avastasin, et need nelikümmend päeva ei ole selleks, et ennast millestki ilma jätta, vaid hoopis selleks, et Jumalalt midagi saada. Nüüd ma enam ei hoople sellega, millest ma paastu ajal loobun. Selle asemel veedan ma iga päev rohkem aega palvetades ja mõtiskledes, ennast tundma õppides ja meele-paranduses, taastamaks oma lähedast osadust Jumalaga.

Tänane kirjakoht meenutab meile, et me oma osaduses teistega käiksime alandlikult koos Jumalaga. Meil võib tekkida kiusatus millestki loobuda või mingil muul viisil tõmmata tähelepanu sellele, kuidas me teeme midagi Jumala heaks. Kuid Kristus tahab, et me istuksime vaikselt koos Jumalaga ja otsiksime juhtimist oma elu jaoks.