Valikud

Lapsepõlves olin gaidina alati elevil, kui me rühm otsustas minna “münditeekonnale”. Me alustasime peakorterist ja kõndisime, kuni jõudsime ristmikule. Siis viskas üks gaid mündi õhku otsustamaks, missuguse tee me valime. Kui tuli kull, siis pöörasime paremale, kiri aga tähendas, et me pöörasime vasakule. Ootamatu ja ettekavandamata teekond oli alati seiklus ning meile meeldis arutleda, mida me järgmise tänavanurga tagant leiame.

Kas poleks kerge, kui ainus, mida me oma teekonna üle otsustamiseks peaksime tegema, oleks münt õhku visata? Meie elus aga seisavad ees tõsised otsused ja me peame neisse tõsiselt suhtuma. Kui Jeesus puutus kokku raskete otsustega, siis läks ta üksindusse palvetama ja mõtisklema. Ketsemani aias palvetades tunnistas Jeesus Jumala väge ja allutas end Jumala tahtele.

Kui me puutume kokku eluvalikutega, siis vajame tähelepanelikku palvet ja sõprade armastavat nõuannet. Me läheneme valikutele jumaliku eesmärgitundega, mille tulemuseks on pidev ühendus Jumalaga. Kui me oleme kord teinud oma valiku lubadusega olla ustav, siis võime seista silmitsi eluväljakutsetega, teades, et Jumal on meie juht ja kaaslane.