Pikk pime öö
Lugege 2. Korintose 1:8-11
Jah, meil oli meie endi arvates surmakäsk juba käes, et me ei loodaks endi, vaid Jumala peale. (2. Korintose 1:9)
Mu perearst kutsus mind vastuvõtule ja ütles, et mul on kaugelearenenud staadiumis kasvaja.
“Mu Jumal,” mõtlesin ma, “mul on kaks väikest last, armastav naine ja hea töökoht! Kas see on mu surmaotsus?” Ma ei olnud kindel, kas see oli palve või küsimus. Nagu Paulus, tundsin ma alguses ennast nii talumatult purustatuna, et kartsin koguni elu ennast, ma ei suutnud isegi palvetada.
Üle 18 kuu kestnud ravi ja luuüdisiirdamise järel leidsin ma Jumala käte vahel olles rahu ja lohutust. See polnud mu enda usk, mis mind meeleheitest välja aitas. Mu pereliikmed, kogudus ja tuttavad kogu maailmas olid mu eest palvetanud. Minu eest palvetasid võõrad, kes teadsid mind ainult mu teismeliste lastega Interneti jututubades vestlemise kaudu.
Ma ei ole terve, kuid juba üksteist aastat tänan ma ikka Jumalat õnnistuste eest, mis ma sain nii paljude inimeste palvete läbi. Jumal päästab mind ka praegu. Ma olen tulnud läbi sellest pikast pimedast hingeööst kohta, kus ma saan jälle palvetada. Ma tean, et minu kaitsja Jumal on päevast päeva koos minuga.
Üle 18 kuu kestnud ravi ja luuüdisiirdamise järel leidsin ma Jumala käte vahel olles rahu ja lohutust. See polnud mu enda usk, mis mind meeleheitest välja aitas. Mu pereliikmed, kogudus ja tuttavad kogu maailmas olid mu eest palvetanud. Minu eest palvetasid võõrad, kes teadsid mind ainult mu teismeliste lastega Interneti jututubades vestlemise kaudu.
Ma ei ole terve, kuid juba üksteist aastat tänan ma ikka Jumalat õnnistuste eest, mis ma sain nii paljude inimeste palvete läbi. Jumal päästab mind ka praegu. Ma olen tulnud läbi sellest pikast pimedast hingeööst kohta, kus ma saan jälle palvetada. Ma tean, et minu kaitsja Jumal on päevast päeva koos minuga.
Doug Kevilus (Texas, USA)