Minu pärandus

Kõige selgem pilt, mida ma oma lapsepõlvest Indias mäletan, on see, et isa istub igal õhtul maha ja loeb oma kulunud Piiblit. Täpselt kell kuus õhtul pidid kõik lapsed – neli poissi ja üks tüdruk – olema perepalve ajaks kodus. Mu isa pidas sellest kinni lausa sõjaväelise täpsusega.

Mu ema juhatas meid palvesse ühe-kahe laulu ja “Päevasõna” mõtiskluse lugemisega, kaasa arvatud soovitatud piiblisalm, ning siis mu isa palvetas. Aeg-ajalt jäid mu nooremad vennad ja õde ema süles magama. Kuigi mina olin vanem, ei saanud ma aru, miks me pidime nii sageli ja kaua palvetama. Ma arvasin, et see on ajaraiskamine.

Nüüd olen ma täiskasvanu ja mul on endal pere ning ma hindan palve tähtsust paremini. Ma naudin palvetamist ja mul pole häbi mõnda inimest paluda, et temagi minu eest palvetaks. Kui ma palun, siis tunnen südames ja hinges osadust Jumala ja nendega, kelle eest ma palvetan. Mu vanemad on nüüd Issanda juures, kuid nad on jätnud piiblilugemise, igapäevase palvetamise ja ülistuslaulude laulmise armastava päranduse. Need annid koos selle kulunud Piibliga, mille ma isalt päranduseks sain, on toonud mulle palju rõõmu.