Meie Siioni laul
Lugege Laul 137:1-4
Paabeli jõgede kaldail, seal me istusime ja nutsime, kui mõtlesime Siionile. (Laul 137:1)
137. Laulu lugedes tunnen ma valu ja ahastust inimeste pärast, kes olid ilma igasuguse lootuseta koju naasta võõrale maale pagendatud.
Maapaos viibides tundus inimestele, et Jumal on nad maha jätnud ja neil pole enam põhjust rõõmu tunda.
Kui me seisame silmitsi kehaliste probleemide, lähedaste kaotuse või muude kaotustega, siis selle tulemusena tekkinud kurbus võib tunduda nagu maapagu. Kui ma aga kuulasin lauliku sõnu, siis meenutasid need mulle, et head ajad ei ole kellegi jaoks seljataga. Meile kinnitatakse, et ükskõik millises pagenduses me ka oleme, on Jumal meiega. Ja kuna Jumal on meiega, siis pole meil midagi karta. Me võime laulda oma Siioni laule ja ülistada Jumalat, kes on meie lähedal, meie lohutaja, kes ei jäta meid mitte kunagi maha.
Kui me seisame silmitsi kehaliste probleemide, lähedaste kaotuse või muude kaotustega, siis selle tulemusena tekkinud kurbus võib tunduda nagu maapagu. Kui ma aga kuulasin lauliku sõnu, siis meenutasid need mulle, et head ajad ei ole kellegi jaoks seljataga. Meile kinnitatakse, et ükskõik millises pagenduses me ka oleme, on Jumal meiega. Ja kuna Jumal on meiega, siis pole meil midagi karta. Me võime laulda oma Siioni laule ja ülistada Jumalat, kes on meie lähedal, meie lohutaja, kes ei jäta meid mitte kunagi maha.
Sherry Brooks Martin (Lõuna-Carolina, USA)