Peitusemäng

Ma ei unusta kunagi, kuidas ma mängisin oma kolmeaastase pojaga peitust. Ta oli veendunud, et kui tema ei näe mind, siis ei näe ka mina teda isegi siis, kui ta tuhvlid diivani alt välja paistavad.

Mõnikord võivad kristlased olla sama naiivsed, mõeldes, et me saame Jumala eest peitu minna. Aadam ja Eeva püüdsid end peita Jumala eest, kuid nad said selgeks, et Jumal teadis täpselt, kust neid leida. Mu elus on olnud kordi, kui ma olen kaotanud julguse oma otsingul rohkem Jumala sarnane olla ja kiusatusest jagu saada. Tundub, nagu mõtleksin ma, et kui ma hoidun Jumalast eemale palvetamist, tema teenimist või osadust vältides, siis Jumal ei saa teada, et ma ei küündi temani. Kuid tegelikkus on selline, et isegi siis, kui ma väldin Jumalat, teab Jumal minust kõike.

Kui me toome oma patud, mured ja kõik muu oma elus avalikult Jumala ette, siis ei tee me seda selleks, et Jumal saaks meist kõik teada, vaid sellepärast, et Jumal juba teab. Kui me palume nende asjade eest, siis saame rohkem teada Jumalast ning Jumala tahtest ja otsustest meie eluks.