Puudust kannatav jumalalaps
Lugege 5. Moosese 15:7-11
Sest vaeseid ei puudu maal kunagi. Seepärast ma käsin sind ja ütlen: Ava heldesti oma käsi vennale, hädalisele ja vaesele oma maal. (5. Moosese 15:11)
Ma vaatasin heategevuskeskuse toas ringi sinna kogunenud kodututele.
Nad olid kõik tulnud õhtusöögile. Vanema mehe kõrvale istudes kuulasin, kuidas ta hakkas pühakirjasalme tsiteerima. Ma küsisin, kuidas ta nii hästi Piiblit tunneb. Ta vastas: “Ma olen endine kirikuõpetaja.”
See habemega hulkur muutis mu arusaamu kodututest, hädalistest ja vaestest. Nüüd näen ma igaühes selgemini Jumala last, üht neist, keda peaksime tingimusteta armastama, kelle jaoks Jumalal on lootused ja plaanid.
Meie tänane kirjakoht, mis puudutab meie kohustusi vaeste ees, on üks kogu Piibli võimsamaid. Asjaolu, et vaesed ei lakka kunagi olemast, ei anna meile mingit vabandust neid eirata. Tegelikult vastupidi, me peame “avama oma käe vennale, hädalisele ja vaesele oma maal”.
See habemega hulkur muutis mu arusaamu kodututest, hädalistest ja vaestest. Nüüd näen ma igaühes selgemini Jumala last, üht neist, keda peaksime tingimusteta armastama, kelle jaoks Jumalal on lootused ja plaanid.
Meie tänane kirjakoht, mis puudutab meie kohustusi vaeste ees, on üks kogu Piibli võimsamaid. Asjaolu, et vaesed ei lakka kunagi olemast, ei anna meile mingit vabandust neid eirata. Tegelikult vastupidi, me peame “avama oma käe vennale, hädalisele ja vaesele oma maal”.
Valerie Burgess (Alaska, USA)