Kuulamiseks aja võtmine

Palju aastaid olid mu palved lihtsalt ühesuunaline vestlus Jumalaga. Ma tänasin, tunnistasin oma patte, õnnistasin ja palusin midagi, kuid ma ei kuulanud. Pärast seda, kui mulle tutvustati iidset palvetamisviisi koos Pühakirjaga, mu palveelu muutus. Selles lähenemisviisis lugesin ma Pühakirjast lühikese lõigu, mõtisklesin selle seose üle minu eluga ja vastasin sellele palvetades. Mõnikord esitan ma Jumalale küsimusi millegi kohta, mida ma lugesin. Mõnikord on mu vastus loetule tänuavalduse näol Jumala töö eest mu elus ja maailmas. Mured ja palvesoovid Jumalale on filtreeritud läbi teadmiste, mida ma omandasin oma “käsiraamatut”, Piiblit, lugedes.

Midagi jääb mu palveajast puudu, kuni ma peatan rääkimise ja istun vaikselt, sageli suletud silmadega. Nii nagu ma koristan oma kodu enne erilise sõbra külaskäiku, pühin ma Jumala tervitamiseks minema oma häirivad mõtted. See on Issanda aeg. Nagu Saamuel, ootan ma ärevalt. Mõnikord saan ma teada patust oma elus; mõnikord täidab mu meeli pühalik kinnitus, mõnikord tuleb mul teha teoks mõte, mille Jumal mulle annab. Kui ma naudin Jumala kohalolu, täidavad mind rahu ja vaikus.

Kui me võtame aega, et kuulata, siis Jumal räägib tõepoolest meie vastu. Igaüks meist saab pidada kahepoolset vestlust, mis igaveseks tugevdab meie osadust Jumalaga.