Juhitud sammud
Lugege Laul 121:1-8
Ma rõõmustasin, kui mulle öeldi: “Lähme Issanda kotta!” (Laul 122:1)
Me emigreerusime Brasiiliasse. Ainus, mis meil oli teiste Brasiilias elavate inimestega ühine, oli see, et me rääkisime üht ja sama keelt.
Meie esimesel pühapäeval ärkasin ma vara üles. Ma ütlesin oma abikaasale ja pojale: “Me peaksime kõik minema jumalakotta ja palvetama. Me peaksime otsima Jumala õnnistusi sellel maal toimetulekuks ja paluma Jumala juhtimist.”
Mu abikaasa ütles, et ta ei tunne piisavalt hästi Rio de Janeirot, et kirikusse teed leida. Ma ütlesin abikaasale, et Issand juhib meid.
Me lahkusime oma elukohast ja kõndisime sihitult mööda tänavaid. Mul oli Piibel käes. Kui me olime paar ristteed ületanud, nägin ma meie ees üht noormeest. Ka temal oli Piibel käes. Ma pöördusin tema poole ja küsisin, kas ta läheb kirikusse. Ta tegigi seda. Mu rõõmul ei olnud piire! Ma ütlesin endamisi: Siin ongi Issanda vastus.
Me läksime kirikusse ja andsime end Jumala kätte, tänades juhtimise eest ja paludes kaitset oma elule Brasiilias. Ja Issand oli meiega.
Mu abikaasa ütles, et ta ei tunne piisavalt hästi Rio de Janeirot, et kirikusse teed leida. Ma ütlesin abikaasale, et Issand juhib meid.
Me lahkusime oma elukohast ja kõndisime sihitult mööda tänavaid. Mul oli Piibel käes. Kui me olime paar ristteed ületanud, nägin ma meie ees üht noormeest. Ka temal oli Piibel käes. Ma pöördusin tema poole ja küsisin, kas ta läheb kirikusse. Ta tegigi seda. Mu rõõmul ei olnud piire! Ma ütlesin endamisi: Siin ongi Issanda vastus.
Me läksime kirikusse ja andsime end Jumala kätte, tänades juhtimise eest ja paludes kaitset oma elule Brasiilias. Ja Issand oli meiega.
Julia Pinheiro (Portugal, USA)