Jumala kätes

Kui ma väikese alllinnakohviku juures pingil istusin, oli inimeste meeleolu kurb. Ühel varahommikul oli sissekäigu juures puhkenud tulekahju. Paljud omaniku väljapaneku- ja mälestus-esemed olid kaotsi läinud. Kui me seal paremaid päevi meenutades istusime, pakkusid toetajad omanikule lohutussõnu.

Peagi sisenes kohvikusse korvi kandev naine. Kui ta seal omanikust abikaasa kõrval seisis ja tema näole ilmus naeratus, siis tundsin ma temas ära naise, kes ustavalt kliente teenindab ja kellel on alati sõbralik sõna meie kõigi jaoks. Ma püüdsin leida sobivaid sõnu. Naine tänas mind mu hoolitsuse eest, pani korvi maha ja ütles naeratades: “Kui tuli lahti läks, ei olnud siin mitte kedagi ja lõppude lõpuks oleme me kõik Jumala kätes!” Rääkides sirutas ta käed välja, peopesad ülespoole. See oli võimas, ootamatu kinnitus – lihtne reaktsioon tragöödiale, mis meid kõiki liigutas.

Iga kord, kui ma seda tulekahju meenutan, näen ma teda seal seismas ja kuulen ta unustamatuid ususõnu. Ta on nagu laulik, kes tabas katsumuste ja kaotuste ajal inimeste meeleolu: “Me sattusime tulle ja vette. Kuid sina viisid meid välja küllusesse.” Jumal on meiega kogu elu, kõikides olukordades. Meid hoiavad tugevad, armastavad käed!