Isaarmastus

Ma veetsin eelmise pühapäevaõhtu tugitoolis lõdvestudes. Mu süles istus meie kuuekuune poeg Grant. Poisi tegevus vaheldus. Kord naeratas ta mulle, oodates, et ma talle mänguasja käeulatusse lükkaksin, siis aga eiras mind, toas ringi ja akna tagant paistvat liiklust vaadates. Mõnikord ulatasin ma talle mänguasjad. Siis aga lasin tal endal vaeva näha ja sirutuda mänguasjadeni, mis tema haardeulatusest välja jäid. Ma lasin Grantil nii palju kui võimalik omaette istuda, samal ajal hoolikalt valvates, et laps maha ei kukuks.

See stseen on omamoodi sümboolne meie osadusele oma taevase Isaga. Me võime igal ajahetkel mõnuleda Jumala ligiolus, otsida Jumala abi või lasta ennast muudest asjadest segada. Sellegipoolest on Jumal alati meiega, ta jälgib meid, julgustab meid kasvama ja juhib meid, ükskõik, kas me oleme sellest teadlikud või mitte.