Usus, mitte nägemises

Ma olen oma 86-aastase, peaaegu pimeda ema ainus hooldaja. Aja jooksul on ta õppinud mind täielikult usaldama, tundes mu armastuses ja hoolitsuses turvalisust. Olles oma probleemidest teadlik, järgneb ta mulle usaldavalt, aeg-ajalt hoiab ta mu käest kinni ja kuulab mu juhtimist. Mõnikord kodus olles seon ma oma silmad kinni, see aitab mind mõista, mida mu ema läbi elab. Ilma nägemiseta muutuvad igapäevatööd äärmiselt raskeks. Kõik nõuab kannatlikkust, keskendumist ja meelekindlust.

Vaimulikult saame järgida Jumalat samal viisil, nagu mu ema järgib mind, olles juhitud Jumala Sõnast, Piiblist. See on täis tõotusi ja armastuse eeskujusid, mida Jumal on meile näidanud. Kui me usume, et meie kõrval kõnnib armastav ja hoolitsev Jumal, siis meid ümbritseva nägemine ja tundmine ei ole enam vajalik. Isegi kui me ei näe, missugune takistus me ees seisab, võime kindlalt tunda, et meie Jumal armastab meid, on usaldusväärne ja alati meie kõrval.