Kadunud ja leitud
Lugege Matteuse 5:21-24
Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses. (Efesose 4:32)
Ma olen õpetaja. Aastaid tagasi oli meie klassis kadunud asjade kast. Peaaegu iga päev tuli klassi üks ja sama väike “siin-ma-nüüd-olen” ilmega poiss ja soris kasti hoolikalt läbi.
Lõpuks leidis ta oma raamatu, mänguasja, mütsi või midagi muud, mille oli kaotanud, ja tundis rõõmu, et oli oma väärtusliku asja kätte saanud.
Tol hommikul, kui ma olin oma õega riidu läinud, mõtlesin ma sellele kadunud asjade kastile. Ma tundsin, et meie suhetes on lõhe; ma tundsin oma õest puudust ja tahtsin temaga ära leppida. Mu suhted inimestega on nagu mu osadus Jumalaga. Ma pean iga päev kontrollima oma elu, et tunneksin ära patud, mis viivad mind valele teele – patud, mis lahutavad mind osadusest nii teiste inimeste kui Jumalaga.
Andestuse otsimine on nagu kadunud asjade kasti juurde minemine. Kui ma tunnistan: “Ma olen jälle vea teinud,” siis saan ma täita oma igatsuse olla koos inimestega, kellest hoolin, ning kogeda Kristuse rahu ja armastust.
Tol hommikul, kui ma olin oma õega riidu läinud, mõtlesin ma sellele kadunud asjade kastile. Ma tundsin, et meie suhetes on lõhe; ma tundsin oma õest puudust ja tahtsin temaga ära leppida. Mu suhted inimestega on nagu mu osadus Jumalaga. Ma pean iga päev kontrollima oma elu, et tunneksin ära patud, mis viivad mind valele teele – patud, mis lahutavad mind osadusest nii teiste inimeste kui Jumalaga.
Andestuse otsimine on nagu kadunud asjade kasti juurde minemine. Kui ma tunnistan: “Ma olen jälle vea teinud,” siis saan ma täita oma igatsuse olla koos inimestega, kellest hoolin, ning kogeda Kristuse rahu ja armastust.
Jackie Cesario (Minnesota, USA)